Viimases seminaris tehti mulle kerge etteheide, et "Tango" ja "Ja tuleb kord" kokkuvõtetes oleks võinud rohkem positiivset välja tuua, ja tõsi ta on, võibolla olin tõepoolest liiga negatiivselt meelestatud. Loomulikult on neis ka häid kohti ja üldiselt polegi neil väga häda, samas, kirjanduslikus mõttes, ei tihkaks neid siiski nt loetud Vadi, Vabari või ka Õunapuu tõesti profilt kirjutatud novellidele ühele pulgale tõsta. Küll aga võib seda julgelt öelda Maarja Kangro "Danteliku augu" kohta.

Novell räägib suhte lõppemise lauskmaast, kus siiski veel loodetakse juba maagiliseks muutunud päästekiirt, aga ratsionaalselt on selge, et asi on ühel pool ja jäänud on veel igav ja tülp lõpusirge. Minu jaoks mõjub novell usutavalt, see kõneleb inimestevahelisest suhetest, inimeseks olemisest teiste inimeste seas piisavalt originaalselt, et tekib heaks kunstiks vajalik sisu - asi kõnetab, aga pole stereotüüpne või igav.

Minu arvates rääkisime seminaris suuremalt jaolt kahel teemal. Esiteks kerkis esile juba "Tangost" pärit teema meheliku ja naiseliku kirjutamise kohta. Kas see on pelgalt šovinistlik kategoriseerimine või siiski legitiimne vastandite leidmine kirjandusteosest rääkides? "Tango" puhul jäi kõlama Jakobi arvamus, et see lihtsalt mõjus naiseliku (või isegi puberteetselt naiseliku) kirjutisena, ja seda isegi siis, kui me mingil põhjusel ei teaks, kas autor või peategelane on mees või naine. Kangro puhul on muidugi kuulus tema mehelikuna näiv kirjutamisviis ja kohe alguses ongi stereotüüpselt mehelikud sõnad nagu "ai raisk" ja "ai pekk". Ja asi pole selles, et autor on naissoost (see nending oleks kohane võibolla 19. saj), vaid dissonants, mis hüpatab esile mehelikkuse-naiselikkuse küsimuse, oli see, et peategelane on naine, kes käitub stereotüüpselt mehelikuna - esitab ratsionalistlikke teooriaid suhte edukast kulgemisest meeste poolt välja mõeldud sõnadega nagu intelligiibel ja transtsendentne, juhib autot, maksab restoranis, kahetseb kadunud aega, mis läheb igava puhkusereisi nahka. Seminaris kõlas väide, et see stereotüüpsus on liiga silmatorkav, liiga taotluslik. Minu arvates mitte, see vastandus hüpatus esile, aga polnud kaugeltki mitte novelli jaoks määrav. Määrav oli pigem see, et selle dissonantsi avatuses kõneles peategelane suhte lõppemisest, selle võimalikkusest üldse, sellest paratamatust kuristikust kahe inimese vahel, läbitungimatust opaaksusest teiseni küündimisel, mis läbi igavuse tipneb üksiolemise solipsistliku traagikaga, siiski koos lootusega, et keegi või miski ikka kusagil leidub, suhtlemisvõimalikkus väljaspool iseennast.

Teine teema, millest kõnelesime, oligi igavus. Peategelena hülgab tülpimusest igava hea-kurja eetika ja kuulutab selle asemel ülemaks normiks huvitavus-igavus vastanduse. Tõesti vahva oli lugeda arutlust sellest, et kui väävligeisrisse ehk Dantelliku auku vajuks oma suhte lõpusirgel olev tülpinud ja igavlev paar, siis poleks selles mitte midagi romantilist ega dramaatilist, see oleks igav ja kõige täpsemalt lihtsalt KÕLE. Samas aga, kui see juhtuks armastuse tipul oleva paariga, siis oleks see traditsiooniliselt ju võimas lugu ja kindlasti mitte igav lugu. Ja nii määrabki IGAVUS-HUVITAVUS opositsioon mingil hetkel, pärast armumistunnete ja seksi rahunemist, suhte potentsiaali, kui on igav, siis on ikka vsjoo kah, ei päästa siin enam väävligeisergi. 

Jah, minu arvates oli see hea novell.