Seminaris jäi kõlama kahesuunaline tõlgendus. (1) Tekstuaalse autori Joakimi identiteet muutub tema enda onu omaks, sest identiteeti või mina ei moodusta mitte kartesiaanlik mõtlev substants, vaid koos vaimse maailmaga ka keskkonna ja ümbritseva materiaalsuse konfiguratsioon, see, KUIDAS miski kellegi elus teda ümbritseb, talle on.

Võib-olla just prioriteetselt see viimane, sest nagu novelli lugu kulgeb, elades sisse ja kodeerides teksti abil lahti onu maailma konfiguratsiooni ja tehes seda täiuslikult, muutubki Joakim teksti autoriks. Kerkib esile huvitav idee, et teksti totaalselt dekodeerides, sooritades täiusliku tõlgenduse, muutub lugeja identiteet paratamatult autori omaks. Vastasel juhul toimuks mitte-totaalne dekodeering, st lugedes sünniks midagi uut, uus ja teistsugune identiteet jätkaks oma kulgemist, mitte ei kopeeriks ideaalselt autori oma. Selles tõlgenduses on keskseks küsimuseks identiteedi ja selle kestuse küsimus.

(2) Tekstuaalne autor pole mitte niivõrd Joakim, vaid tema onu ise. Keskmes on igatuses ületada surma, soov oma minal edasi kesta. Nagu eelmises tõlgenduses, mina moodustab olemasolemise viis e konfiguartsioon ja teades, et ainus viis lasta endal kesta, on lasta kesta sellel konkreetsel konfiguartsioonil, seab onu üles lõksu. Kõige lihtsam viis lasta oma konfiguratsioonil kesta on loomulikult järglaste soetamine. Onul pole järglasi, seetõttu on pääseteeks luua ideaalselt kodeeritud tekst, mille dekodeerides võtab lugeja paratamatult soovitud konfiguratsiooni omaks ja muutub onuks. Kogu novell onu fantaasia või unistuse kirjeldus noormehest, kes tuleb ja kannab tema identiteeti edasi. See seletab ka Joakimi kirjeldustega kaasaskäivaid häirivaid stereotüüpseid detaile - Joakim polegi päris inimene, vaid konstruktsioon, etteantud ideede kohmakad kehastused, nagu tegelased Rein Raua ilukirjanduses kipuvad olema.