17.JUULI 2012

FILM ÕDE.

Film õde algab kaadriga sügisesest metsast.
Auto sõidab metsateel, vanal alleel, mis näib nagu see ei vii enam
    kuhugi, õieti mis ei vii järgmisse kohta, kus elavad inimesed,
    mingi hoone juurde, kuigi allee ise on ilmselgelt inimeste
    istutatud.
Eemalt paistavad pigem lagedad väljad.
Kesk-Eesti niidud, mille värv näib ebatõeliselt ilus.
Autot juhib keskealine mees, tema kõrval on naine, kes näib
    temast vanem.

Nad on endasse süvenenud ega näi soovivat vestelda.
Õhustik on rahulik ja lõdvestunud nagu suve lõpp.
Naine palub meest, et see peatuks.
Ta läheb autost välja.
Kõnnib alleel ja vaatab omamoodi erksalt puulehti maas.
Puulehed, pruunikad, ookrivärvi, mustjad sarnanevad
    naisega nagu
ta oleks nende õde.
Ma õieti ei tea, kuidas filmis saaks seda õetaolisust väljendada.
Ilmselt kui saab siis väga kaudselt.
Vaatasin eile Ingmar Bergmani filmi SILENCE
Väike poiss loeb filmi lõpus rongis kirja,
kirjas on: – Sõnad on võõras keel
Kirja kirjutas naine, kes oli suremas.
Naist mängis vist Ingrid Thulin.
Igal juhul sama näitleja, kes filmis WILD STRAWBERRIES
(Smultronstället)
mängib naist, kes sõidab vana doktoriga, Gunnar Björnstrandiga,
autos, nad räägivad ja kogu aeg tundub
nagu nad räägiksid armastusest
kuigi nad sellest otseselt ei räägi

 

26.06.2012

kuulasin jälle Laurie Andersoni
seda laulu kus ta kordab
see oli just nii nagu sa ütlesid
mõtlesin et kui paneks luulekogule
pealkirjaks see oli just nii nagu sa ütlesid
mõtlesin tema laulmisest ja vabadusest
vabaduse tundest ja vabadusest endast
sellest et üsna vähe on päriselt nii
nagu sõnadega saab öelda
mõned kirjeldused
õhtune valgus nagu praegu
see mahe hellitus
nagu iialgi polekski olnud midagi muud
peale selle lõputu armu
mis võiks olla lihtsam öelda
aga ometi pole
mingid aimdused ja lood mis kunagi päriselt tõele ei vasta

 

7. AUGUST 2006

hommikul tegin veranda ukse lahti
ja tuul puhus Henriku luuletused põrandale laiali
korjasin nad kokku
ja panin Foucault’ “Seksuaalsuse ajaloo” nende peale
ma andsin Henrikule ükspäev 500 kr. et ta saaks endale nii kaua
    süüa osta
kuni on raha saanud
ta läks kohe raamatupoodi ja ostis selle
kui ma nägin et ta oli niimoodi raha raisanud
siis ma hakkasin nutma
ma nutan tõsiselt umbes 3-4 korda aastas
selles mõttes on tähelepanuväärne et ma
Foucault’ pärast nutma hakkasin
sest ma pidin maksma linna kanalisatsiooniga
liitumise eest ja vana kanalisatsioonikaevu
tühjakspumpamise eest ja mul lihtsalt ei olnud niipalju raha
see kõlab uskumatult aga ma tõepoolest hakkasin nutma
üks luuletus oli põrandale jäänud
hakkasin seda lugema
tuul liigutas paberit
puude lehed sahisesid
tundsin ennast iseäralikult kergena
luuletuses oli kaks salmi teine salm
oli maha tõmmatud alguses pastakaga siis
veel pliiatsiga üle soditud
kõigepealt lugesin seda:

Mõni teine oleks öelnud
midagi muud
too prantslane ütles nt.
“kirjutan su nime“

Panin luuletusele väikese täpilise kivi peale
mille ma kanalisatsioonikraavi kaevamise ajal maa seest leidsin
ja jätsin ta põrandale
õhtul tuli Henrik koju ja nägi
et luuletus on põrandal
ja küsis
mille kuradi pärast see luuletus siin põrandal on
mina küsisin kes see prantslane on
ta ütles – Éluard – siis mul tuli meelde kuidas ma
täpselt 30 a astat tagasi Elva rongis
Éluardi lugesin
Kaalepi Peegelmaastikest
see tuli nii selgesti meelde
ma nägin Kaalepit ennast istumas sealsamas
Elva rongis ja aknast välja vaatamas
nägin raudteeäärseid maastikke

esikust kostis kuidas Henrik räägib midagi kõva ja peaagu vihase
    häälega “sellest Éluardist“
seisin verandal täpiline kivi ja luuletus käes õhtuvalgus mis läbi
    puuvõrade paistes alati sügisepoole verandal kuldseid laike
    tekitab mängis ümberringi ma seisin nagu mingis värelevate
    kuldsete laikudega täidetud ebareaalses ruumis ja tundsin oma
    sisemuses mingit hingust
mis mähkis mu enesesse nagu mingi valkjaskuldne sädelev pilv

 

4. MAI 2005

Eile kui me läksime Pire ja Mariga
Viru tn poolt Kaubahalli poole siis tuli eemalt meile vastu
üks mees kes oli kangesti Arvo Pärdi moodi. Õieti me seisime
pangaautomaadi juures, et raha võtta.
Ma mõtlesin, et võibolla on see hoopis keegi mees Paidest kes on kuskilt
kasutatud riiete
müügikohast ostnud pruuni villase palitu ja imekombel on lihtsalt väga
Pärdi sarnane
Ma ütlesin – tüdrukud vaadake see mees on vist Arvo Pärt –
kui ta meie juurde jõudis siis Pire küsis
– kas Sa oled Arvo Pärt –
Arvo Pärt jäi seisma ja meie kolmekesi vaatasime teda pead viltu.
Arvo Pärt vaatas mind ja Piret rahuliku ja mõtliku näoga ja ütles
– te olete nii sarnased –
mul oli väike kahtlus, et järsku ta ei olegi Arvo Pärt
Ma vaatasin teda väga uurivalt, see pakkus mulle väga huvi, temas oli
midagi saladuslikku.
ta noogutas mõtlikult peaga ja ütles uuesti
– te olete nii sarnased – siis ma küsisin – kas Sa siis oled – ta noogutas
uuesti mõtlikult pead ja läks edasi.
Pärast oli mul natuke kahju et ma teda niimoodi kulm kortsus uurisin.
Ometi kuidas ta kohe ühe hetkega nägi ära kogu meie meeleheite valu ja
lõpuks õnnistuse
justnimelt selle sarnasuse, sest väliselt pealiskaudselt vaadatuna oleme
täiesti erinevad
alates juba sellest, et Pirel on väga mustad pikad kauni kaarega kulmud
minu heledas näos pole kulme üldse näha
Pire arvates on see väga ilus
aegajalt ta puudutab mu nägu õrnalt vahel suudleb meelekohti
ja ütleb “sa oled nii ilus, sa lähed kogu aeg ilusamaks”
võibolla on see tõsi, sellisel juhul olen ma surres ilusam kui kunagi varem

 

7 MAI 2005

tegelikult on selle kohtumisega seotud veel üks asi
umbes kuu aega enne seda kohtumist
juhtus niisugune asi
Pire küsis et kas ma olen oma nooruses kedagi fännanud
tema on tõsiselt fännanud Nick Cave’ ja David Bowie’t
ma ütlesin et ei ole päriselt
ta vaatas mind natuke aega mõtliku ja veidi
haletseva näoga ja ütles
– võibolla see ongi see, see tuleb sul nüüd ära teha,
keda sa tahaksid fännata –
ma ütlesin et ma ei tea kedagi
ta ütles lahkelt et sa võid ju Arvo Pärti fännata
ja jäi selle otsusega väga rahule
isegi Nick Cave olevat oma festivalil
Arvo Pärdi muusikat mänginud
järgmisel päeval võttis ta
taskust väikese kortsunud tubakalõhnalise
Arvo Pärdi pildi
mille ta oli Von Krahlis ajalehest välja rebinud ja
kleepis selle teibiga
Jumalaema ikooni kohale
vaatas seda hetkeks väga rahulolevalt ja
siis vaaatas mind silmi vidutades veidi pilkavalt
kui me olime Arvo Pärdiga pangaautomaadi juures kohtunud
jäi ta kogu asjaga väga rahule
ja arvas et – see on nüüd ära tehtud –
ma küsisin – võibolla ma peaksin veel autogrammi küsima –
ta vastas – ma ei arva et seda vaja on –

 

16. JUULI 2006

vaatasin puulehti ja mõtlesin
millegipärast truudusest
siis tekkis rohule
väga ere päikeselaik
oli seal umbes neli minutit
või isegi kauem
ja kadus siis

 

24.12.2000

eile hommikul
nägin linde
mingid väikesed linnud
olid kõrge raagus puu ladvas
terve parv linde
täna hommikul
nägin neid kiiresti mööda liuglemas
nad lendlesid nii kiiresti nagu
keegi tõmbaks pintsliga kiire joone

 

18. DETSEMBER 2011

Juhtus see mida Tõnu alati kõige rohkem on kartnud
kui ma kohtan meie ühiseid tuttavaid või oleme koos kuskil külas.
Ta kardab, et ma hakkan rääkima usust, Jumalast.
Et mu tavapärane vaikne olek kaob nagu seda poleks olnudki.
Ma hakkan rääkima mõõdutundetult, jätan lauseid pooleli, hakkan
kokutama,
kätega vehkima.
Räägin sellest kuidas ma tegelikult asju näen, see tähendab poolikult,
kannatustega segi, kirglikkusega segi. Ma saan temast aru, ma ka enam ei
taha neid jutte kuulda. Lihtsalt enam ei. Rääkida neid ka enam ei taha aga
vahel tuleb ikka ette.
Ah! Otsida midagi, mis on siinsamas, pole isegi peidetud.
Seisime kolmekesi, mina ja veel kaks naist ühe mõisa suures köögis.
Seisin näoga suurte kõrgete akende poole ja nägin kuidas sadas lund, mis
maapinnal kohe ära sulas.
Läbi lumesaju paistsid mõned puud ja valge taevas.
Naised seisid üks ühe akna ja teine teise akna valguses.
See oli nii väga Van Eycki maalide moodi, et tekkis tunne aja peatumisest,
nähtavast reaalsusest kui maalist, alati paigalolevast, mis varjab endas midagi
müstilist, salapärast ometi lihtsat ja selget.
Naiste ilusad, intelligentsed, tundlikud näod olid aknast tulevast,
lumesajust valgest valgusest pehmelt valgustatud, ometi veidi nagu siluetid.

Mulle meenus kuidas me olime sügisel Tõnu sünnipäeval Hiiumaal.
Ma nägin üsna veider välja, mu pea oli kiilas ja kõrvades olid vanaema
kõrvarõngad. Üldiselt oli mu pea nagu kortsus ploom kahe veepiisaga.
Hommikul ma ütlesin Tõnule kui me teed jõime ja rääkisime veidi sellest
kui mõttetu on õieti see usuasjadest rääkimine.
– Tõnu, tead, ma tean et ma olen seda palju teinud, aga...ma tõesti ei taha
neist enam...., tahaks olla tasa, tasa nagu mingi põõsas –

Õhtul jõime veini koos E. R-iga, aknast paistis tähistaevas ja mina olin
vaikne ja malbe kuni ühe hetkeni kui juttu tuli rituaalidest. Euroopalikest
rituaalidest, idamaistest rituaalidest jne. ja eraldi veel šamanistlikest
rituaalidest.
Mu suu hakkas tukslema ja ma hakkasin rääkima, kirglikult, silmad veidi
pungis.
Umbes pärast nelja lauset suutsin vait jääda.
Pärast ma ütlesin Tõnule – kas Sa nägid, ma olin peaaegu kogu aeg täiesti
vaikselt, Jeesus kui hea oli niimoodi vaikselt olla. –
Selle peale Tõnu naeratas, jälle oli õhus see vaikse mõistmise hõng, ta ütles
– Ma nägin küll kuidas Su kulm tõmbus kortsu ja mõtlesin, et no nüüd
hakkab pihta –
Ah! Otsida midagi, mis on sellisel kombel kaetud ideede, rituaalide,
ususüsteemidega.
Seekord seal suures mõisaköögis oli justkui teisiti mingil kombel.
Ruumis oli õhustik nagu vahel tekib väga hea kunstiteose läheduses.
Me rääkisime ja mind sellistes vestlustes valdav tunne, et niikuinii on
võimatu sõnades väljendada, seda mida tahaks, nii et see on mõistetav, see
tunne leebus veidi.
Ah! Otsida midagi, mis on siinsamas, kaetud nii paljude sõnadega.
Vaatasin lund, mis sadas selles ja sulas sellest. Rääkisime usust, et kuidas
see on tõeline ja kuidas pole. Ootamatult ja isegi justkui ehmatavalt hakkas
üks naistest nutma. See tundus veidi melodramaatiline aga peamiselt armas.
Läksin korraks trepile, nutsin ka veidi ja lasin lumel näo peal sulada.

 

20. VEEB 2010

Aitasin Pirel enne Eka lammutamise pidu ühte ruumi näitust
üles seada.
See ruum 3. korrusel kui ma eile sinna läksin tundus
iseenesest ilus.
Osa seina oli juba lammutatud, suured aknad, akende taga
lumehanged, tuisk, kahvatu päike.
Maja oli vaikne, aeg ajalt käis keegi koridoris.
Nägin lammutatud seina avast kuidas koridoris
käis Andres Lõo suitsetades edasi tagasi...
Ta oli ilus nagu kunsti või muusikaga tegelevad inimesed
mingitel hämaratel põhjustel vahest on.
Mitte, et ta ise oleks kuidagi iseäralikult ilus välja näinud
vaid miski temas oli ilus.
Elektrit selles ruumis, kuhu me näitust tegime, nagu selgus,
ei olnud.
Panime suured pildid üles.
K. tõi video jaoks laua ja läptopi, kruvis läptopi ja projektori
metallribadega laua külge.
Et peo ajal ära ei varastataks.
Tegelikult varastati need ikkagi ära.
Pilte keegi ära ei varastanud
Keegi rääkis midagi 10-meetrisest pikendusjuhtmest, millest võiks
elektri hankimisel abi olla.

Valgus ruumis muutus hämaramaks.
Pire käis vahepeal ära, otsis ühte vanameest, meest, kellest räägiti,
et ta olevat ainus inimene kes võibolla suudaks valguse osas
aidata.
Keegi rääkis, et ta olevat koju puhkama läinud, sest peab peo ajal
öö läbi majas olema.

Ruum muutus veel hämaramaks ja veidi sinakaks, kaks suurt pilti
seinal muutusid väga ilusaks.
Hakkasid kostma bändide häälestamishelid.
Tundsin ilu ja kurbuse segunemist. Kõht oli väga tühi, sest ma ei
olnud veel jõudnud sellel päeval midagi süüa.
Pire tõi kaubamajast sooja süüa ja me sõime. Oli kuidagi pidulik.
Kui me olime söönud, tuli punase mütsiga vanamees. Ta lihtsalt
astus sisse sealt avausest, kus enne oli uks. Ta tundus väga
armas ja mõneti ebareaalne.
Enne seda kui ta juhtmed ühendas ja ruum täitus valgusega,
teatas ta pateetiliselt
– Ja kes see oli, kes ütles, et ühendage juhtmed –
Selline filosoof.

Kui ma majast välja läksin, oli ukse taga pikk järjekord.
Muusika oli mängima hakanud, see oli väga vali ja kogu hoone
vibreeris sellest.
Mees ja naine laulsid vaheldumisi.
Väljas sadas paksu märga lund, mõtlesin, et ma lähen välja
majast, kus hakkab pidu ja mida järgmise päeva õhtuks enam
olemas pole.
Mõtisklesin surmast, nii nagu ta väljastpoolt paistab ja nii nagu ta
ehk seestpoolt on.

 

MARIE
JUUNI 1990 HIIUMAAL

1
valged mustad liblikad
unenäos mu silmadena muudavad värve
riivates südame armsaid
2
Marie äraolevalt vaatab Marie
Heiberg meie pilgud on kui ristis
ma räägin talle südameverest
3
ta ütleb: ei mäleta mis see on
ütleb et talle tulevad meelde valged roosid
väga eraldi muust maailmast kuuvalguses
4
tegelikult see ongi südameveri ütlen naerdes
tegelikkuses on suvelõpu tumedatel öödel
valged roosid väga valged
5
on väga sügisene on väga muutumatu
nii väga must nii väga valge
valge roos – pimedus nimetab teda
6
siis võib öelda: liiga ere valgus
aga ta tuhmub kohe
on mahe ja hellitav
7
sina sina sina
mitte mõtted olgugi hellad
roosid tumedate nimedega
8
aeg võnkuv täht saab ornamendeks saab nimeks
sa hajevil pikist juuksist sa sõrmedega läbi
nukralt raputad pead
9
kui hea et midagi ei meenu Marie
puudutan su nägu suudlen
pilved üle taeva kuldsed valged roosid  

 

15. DETSEMBER 12

Tere, Tõnu.
Kuulan praegu Gouldi Golbergi variatsioone mille Sa mulle kinkisid
mäletatavasti viis või kuus aastat tagasi.
Kuna Indrek Sirkel tegeleb Konspekteeritud Ruumi väljaandmisega ja tal
ei ole praegu aega siis mina saan tegeleda edasi luulekogu keskmise osaga,
kuhu ma tahan panna kolm või kaks kirja talle.
Need erinevad nendest, mis ma talle päriselt olen kirjutanud.
Palun ole hea ja proovi vaadata kas need osad, mis on tumedamas kirjas
võiksid pigem välja jääda.
Raamat, mida ma kirjeldan on seesama, millest ma olen juba rääkinud.
Fotod on Martin Creedi teosest
Work No.227 – The Lights Going On and Off, 2000. Oli Eestis eelmisel
aastal.
Üldiselt tahaks arutlusi vältida.
I.S.-i käest ma juba korra küsisin, kas ta üldse on nõus aga pean uuesti
küsima.
Henrik arvab, et see võib tunduda vihjena Ristikivi Hingede ööle, ma ei
mäleta seda.
Palun ole nii hea, ma saan aru, et ma pean ise otsustama aga Sul on see
teksti tajumise kogemus

Muide viimane kord kui ma ei saanud mindud Aabitsa raamatuesitlusele ja
telefonis kurtsin enda “täielikuks idioodiks” olemise teemadel ja Sa vastasid,
et “kas see on Sul mingi uus idee” siis ma hakkasin selle täpse vastuse peale
sisemiselt naerma aga mu kurtmise hoog oli nii suur, et ei saanud pidama vaid
vastasin, et ei, ei, tead siis kui oli nii... siis oli nii ...jne. Pärast kui ma mere
äärde jalutama läksin siis ma peaaegu kogu aeg naersin selle “uue idee” asja
peal.

Tekst ise on selline (kiri I.S.ile):

11.12.12

Tervitus.
Mul on tõesti kahju, et ma ei saanud tulla Aabitsa raamatute esitlusele.

Asjad on vahel täiesti ettearvamatud.
Sooviksin tõesti neid raamatuid näha.
(Olen vahepeal veel Perception Zonei vaadanud ja see tundub endiselt ilus.)
    Praegu on see tükk aega, päevi, olnud avatud Martin Creedi kohalt.
Ruumis liikudes ja aegajalt avatud raamatut vaatama jäädes või lihtsalt pilgul
lastes sellest üle libiseda on seal näha ja ma võin vaadata valguste segunemisi
heledal fotol. Vaatan ruumis oleva valguse segunemist fotol oleva ruumi
valgusega.Tumedal fotol on eelkõige näha minu ruumi valgusepeegeldusi.

Eelmises kirjas ma üritasin nalja teha.

Pärast hakkasin kahetsema.

Ma proovisin naljakas vormis vihjata sellele, et lood ja
niinimetatud põhjused on vahel ainult kattevari.

Kõige suurem kurbus on ikkagi sellest, et me oleme lahutatud.
Mitte omavahel lahutatud vaid lahutatud Sellest.
Inimesed arvavad tihti (mina ka arvan seda tihti samas teades, et see on
Vale) et nad
on lahutatud oma tõelisest armsamast ja kui nad temaga kohtuvad siis
nad on õnnelikud.
Vahel see ongi nii mõnda aega isegi sellisel määral, et see niinimetatud
õnnelikolemine
varjutab Selle Mis On Kõigest Üle.
Võib olla võiks Selle jaoks olla eraldi sõna ja see võib ka õnnelikolemist
hõlmata, nii nagu taevas hõlmab tähte ja vastupidi. Üks on selge, asjad pole
tihti nii nagu neist võiks arutledes mõistusega arvata.

Luulekogu viiendas osas Mirabai luuletuses nimetab Mira oma armastust
kohutavaimaks haavaks
kui ma õigesti mäletan.
See on tõepärane, ma arvan.
Aga see lugu on seal Mirabai loos tegelikult selline, et ta räägib sellest nii
siis kui ta tunneb ennast lahutatud olevat oma Sisemisest Armsamast.
Teises olukorras ta kirjeldab seda mida ta tunneb jälle hoopis teisiti.

Lood........tõesti......alati poolikud........alati sellised .......naljakad.

 

1.NOV. 2012

pime pime pime
vihmane ja täiesti pime
ausaltöelda võiks sellest jääda kurvaks
kui süda poleks nii teistsugune
ja õieti polegi võimalik keelduda
kuulmast novembrivihma häält
mööduvate autode häält
nende segunemist tuule häälega

 

2. NOV. 2012

Kuulasin klassikaraadiost John Taveneri
“As one who has slept” ja mõtlesin Tõnu peale.
Tõnu tõi mulle jälle Hiiumaalt puid.
Osa puid oli tehtud ühest väga vanast männist,
mis oli jalapealt ära kuivanud.
Kui ahi oli küdenud
ja ainult söed olid ahjus
jäin neid vaatama.
Sütel olid helendavad triibud, vist aastaringidest.
Kuulsin, et söed tegid sellist häält nagu oleks väga vaikne
trompetimuusika, siis jäi see vaiksemaks ja vaiksemaks ja
siis hakkasid söed vaikselt, vaikselt helisema.
Kuulasin seda ja tundsin südames
nagu ma sureksin millestki, mida ma ei oska nimetada.

 

Eks ole see
Lõpuks ometi
Esimene lumi
Võimatu
Et oleks vaiksem
Kuldsem
Kuldne ja valge

 

10. NOVEMBER 1990

hommikul oli taevas üks täht
millel olid tähekiired
õieti Henrik ütles mulle: ema tule vaata
ma näitan sulle midagi
mina ütlesin: ma ei saa praegu
tema ütles: üks täht on taevas
siis ma läksin vaatasin taevas oli juba hele
ja üks täht oli

 

11. NOVEMBER 1990

ükskord sügisel ma rääkisin juttu
kunstikriitik Antsuga
ilm oli kuldne ja aknast paistsid täiesti kollased puud

Ants arvas et kunsti pole olemas
on ainult
    a) kunstiteosed
    b) kunstnikud
    c) nende armukesed, mänedžerid
    d) institutsioonid

kunstikriitik Ants arvas et
Lapin on sellepärast Lapin
et ta nimi on Lapin
ja et see kõik on suur juhus

mina arvasin et ei tea midagi
ta eesnimi on Leonhard
ta tegi ükskord täpselt õigel ajal õigesse kohta
kolm kriipsu

see ei saa ometi olla juhus, Ants
ütlesin mina
võibolla on see kuidagi seotud kunsti olemasoluga
kas sa ei arva Ants

Ants raputas kahtlevalt pead
sigarett ta näppude vahel suitses
ja tuhka pudenes laua peale
akna taga hakkas hämarduma

tuul oli tõusnud
kollased puud kõikusid tuule käes ja
kollased lehed laperdasid õhus
oli nagu oleks karneval või mõni muu pidu

 

3. MIRABAI

Vaatasin videot kus on filmitud kuidas Pire koos kolme poisiga tegi
Mirabai armastusluule videot.
See on filmitud eksklusiivses klubis Shah, sest üks seal töötav poiss on
Pire tuttav.
Nad otsisid sobivat valgust, kaameramees kutsus Piret kaamerast ühte
valgust vaatama ja palus sellel poisil kes seal klubis töötab toolile istuda.
Poiss: pikk, ilusate kiirete nurgeliste liigutustega, seljas valge maika,
kiilaspäine, teeb aegajalt imelikke hääli, mis on natuke nagu karjatuste moodi.
Shahhi tool: kuldsed ääred, punane samet jne.
Poiss istus sinna kuldse äärega tooli haaras mikrofoni ja hakkas Pire lugemist
parodeerima naljakalt pead keerutades, keha väänutades ja hääli tehes, see
oli väga naljakas siis ta hüppas püsti tool jäi korraga tühjaks, sädeleva ja
sametise tooli kohal oli imeilus halo jne.

Pärast vaatasin veelkord päris videot
Ühes luuletuses mida Pire loeb on selline tekst:
“Ainult temale, kes armastanud, on teada armastuse kannatus kui
kohutavaim haav, mida teistele ei ole näha, kuid mis tuikab keha igas pooris.
Ainult temale, kes armastanud, nüüd ütleb Mirabai: “Tumedale kallimale
olen jäädavalt end andnud.“
See koht kus Pire rõhutab sõna JÄÄDAVALT tundus alguses kuidagi
diletantliku liialdusena aga see sõna ise JÄÄDAVALT tundus lummav, pärast
ma sain aru, et just selle liialduse tõttu ma märkasin seda sõna ja selle sõna
lummavust.
Pärast käisin mere ääres jalutamas. Jää oli kalda ääres rohekate klaasiste
tükkidena nagu suurte paberilehtedena või hiigelsuurte lillede kroonlehtedena
õrnalt lumega kaetud.
Mul oli see sõna “jäädavalt” kogu aeg meeles
Võtsin teda tükkideks lahti ja panin kokku
Mõtlesin sõnale YHWH
Ja sellele kuidas see sõna ei kuulu tegelikult mitte ühessegi keelde ega
ususüsteemi.
Kuigi see mittekuhugi kuulumine võib olla raskesti mõistetav teinekord.

Mõtlesin JA-le ja JAH-ile
Siis kirjutasin jää peale alguses 0, siis A
siis JA
siis JÄÄ
siis mõtlesin kirjutada “JÄÄV”
siis “JÄÄDAV”
aga siis kirjutasin ikkagi hoopis “JÄÄDAVALT” see ei tundunud liiga pikk
ja kohmakas vaid kuidagi kirglik.

Nende riietega, mis Pirel seal videos seal on, oli selline lugu, et ta sai need
kõik kuidagimoodi oma tuttavate käest, ma ei tea kelle käest ta need pitsiga
sukad ja tripihoidja sai, latekspihiku laenas üks tüdruk kelle ema oli selle
aastaid tagasi ostnud, ta kohtas seda tüdrukut tänaval ja küsis temalt, kas tal
pole juhtumisi kodus mõnda n. ö. seksikat riietuseset.
Selle valge koheva asja laenas Alar, see poiss kes süntesaatoril helisid teeb
Nu Nordikust, ta oli siis Nu Nordikus müüja.
Pärast seda ta varsti vallandati. Mina arvan et ta vallandati just selle
imeliku valge asja laenamise pärast ja ei usu teisi versioone kuigi see on
ükskõik.
Igal juhul ma palusin Piret, et ta talle süüa ostaks kui tal raha otsas on.
Pire ütles, et ta ei saa tema emaks hakata aga ostis ikka.
Alaril on maailma kõige leebem silmavaade, see on ilus aga veidi nagu
liialdatud.
Selle videoga seoses oli meil kodus veel üks suur kährikukasukas.
Kui Pire hakkas seda videot ette valmistama siis ühel päeval kui ma koju
tulin ta istus akna all arvuti taga, aknast paistsid lumised puud, toas oli üsna
külm ja Pirel oli see kährikkasukas seljas, see oli täiesti jahmatav vaatepilt
Pire pööras minu poole hiigelsuure kasuka tõttu väga väiksena näiva pea
ja ütles, et ta laenas selle kasuka Pia käest ühe video jaoks, kus tal on vaja n.
ö. seksikaid riideid
See külm ja veidi hämar õhtu poole sinakaks muutunud valgus mis
aknast tuli, see suur kasukas ja need sõnad seksikad riided tundusid koos
nii kummaliselt absurdsed ja naljakad, ma naersin nii, et pidin naeru pärast
voodisse pikali heitma.
Ühel öösel kui oli väga külm ja toas oli midagi nullilähedast siis ma panin
selle kasuka endale peale, see oli väga soe aga lõhnas kuidagi imelikult.
Mirabai luuletustega oli nii, et ma läksin ükskord
jõulude ajal raamatupoodi, sest mul oli kinkekaart ja
tahtsin endale jõulude ajal lugemiseks ühe luulekogu osta.
Ma seisin umbes tund aega Apollos luuletuste riiuli juures ja lugesin luuletusi
siis läksin ja istusin ja lugesin Uku Masingut veel tund aega aga lõpuks ei
ostnud midagi järgmisel päeval läksin tagasi ja ostsin Mirabai.
Need luuletused tekitasid südames tunde justkui sulaks ja avaneks vahel
jääst, vahel verest ja vahel valgusest lill.

 

5. AUGUST 2010

    Täna hommikul oli aed jälle üleni kaetud väikeste kuldsete ristikestega.
    Kaseseemnekestega. Sõna otseses mõttes üleni kaetud. Kohati on nad nii tihedalt, et moodustavad kuldse vaiba, nii et on vaevalt näha, et see vaip koosneb väikestest sümmeetrilisetest pruunikaskuldsetest ristidest.

 

06.07.09

jälle on juulikuu täiskuu
oh Jumal küll
ma olen nii mures
üldiselt oli mul plaan (!!!)
kirjutada armastusest
ma olen nendest lugudest nii tüdinenud
täiesti
mu plaan on n-ö vastu taevast lennanud
näidend toimub aga lugu ei ole
lihtsalt pole
on see mis on
üldse ei ole tähtis
mis enne oli ja mis tuleb
muidugi kohe tekib lugu
kujutlus kellestki kes ei usu, et asjad on nii
kes tulevikus vastu vaidleb
vihjates minevikule
Jeesus küll dadaism
on ka juba ära olnud
muidu võiks ju kirjutada lihtsalt silpe
rütme hälinaid ohkeid

 

26.07.09

jälle on ilmunud kuldooker
see tähendab suvi hakkab lõppema
lõppemine on nii imelik asi
mingi kollane liblikas lendas mööda nagu ta oleks sellest suvelõpu
kuldookrist välja sulandunud

 

OKTOOBER 2012 ESNAS

ELU JA ÕRNUSE NIMED

vaatasin lehtede kuju
piirjooni värvi
kuidas nad on maas
nagu kuldsed pühad märgid
siidjad ornamentaalsed
kuldpruunid mustjaspruunid
mustjaskuldsed valkjaskuldsed
sinakaspruunid siidjad
elu ja õrnuse nimed
väikesed saladuslikud struktuurid
mis justkui vihjaksid
kõige südamele keset
kõigi südameid
SELLELE ÜHELE
mille hellitusnimi
üks hellitusnimedest
on sügise kuldne värv
kuldooker